Lepalindude päevamatk

 

Lepalinnu laste päevad lasteaias hakkavad lõpule jõudma. Vaid 25 päeva on veel võimalik lasteaia elust osa saada ja need püüame võimalikult toredate hetkedega täita. Nii tekkiski idee korraldada päevamatk, mis sai teoks 21.mail.

Teele asusime kohe hommikul ja esimese tegevusena läbisid lapsed ellujäämiskoolituse "Otsi Otti!"

Koolituse käigus õppisid lapsed selgeks 3 põhireeglit, mida eksimise korral teadma peab. 

 

REEGEL 1 - kallista puud!

Lapsed said teada, et eksimise korral on vaja rahuneda ja paigal püsida. 

REEGEL 2 - ole kuuldav ja nähtav!

Lapsed said selgeks hädaabi kutsungi - 3 pikka vilet ning kordasid üle päästeameti telefoninumbri 112

Tubli tükk aega kulus okstest ja käbidest õigete ohumärkide kokku seadmiseks. Lapsed õppisid selgeks ka rahvusvahelise kutsungi kuidas õhust abi kutsuda kui helikopterit taevas näevad.

 

 

REEGEL 3 - hoia ennast soojas!

Lapsed õppisid kuidas ennast matkale asutades targalt riidesse panna ning harjutasid kuuseokstest onni ehitamist.  

 

 

Edasi viis matk meid läbi metsa kaunisse piknikupaika. Värskes õhus maitses toit imehästi ja keegi ei eksinudki ära! 

Lõunasöögi ajaks jõudsime Uus-Pärtle lasteaeda, kus lahke kokatädi meid juba lõunasöögiga ootas.

 

 Teekond Uus- Pärtle lasteaias taas "kodu" poole

 Pärast sööki oli huvitav sealse lasteaia mänguväljakul oma osavust proovida. Iga uus atraktsioon vajas uurimist ja järeleproovimist. Mänguväljakutest ei väsi lapsed iialgi! Nii nautisime sel matkal veel Lubja mäe ja Haabneeme ranna mänguväljakutel turnimist. Omaette elamus oli ka laskumine Põhjakonna trepist. Mõni laps vajas koguni õpetaja julgustavat kätt, sest nii kõrgelt taeva piirilt laskudes võib pea vabalt ringi käima hakata. 

 

Merega samale tasapinnale jõudnuna, asusimegi kohe sinna poole teele. Katsetasime rannas erinevaid sporditrenažööre, viskasime lutsu, mängisime asjade otsijaid, jooksime, sõime matkakotid viimse küpisepuruni tühjaks ja tegime üldse kõike mida üks laps peab tegema, et ennast õnnelikuna tunda.

 

 

 Mõned nooremad matkalised murdis lõpuks väsimus maha ning nemad suundusid koju lõunaund tegema. Ülejäänud seltskond matkas aga vapralt edasi, kuni õhtuoote ajaks oma lasteaeda tagasi jõudsime, väsinute, aga õnnelikena. Kohale jõudes imestasime ise ka, kas tõesti toimus kõik see kogetu tänase päeva jooksul. Hommik tundus nii kaugel olema, just nagu oleksime kaks päeva teel olnud!