Teadupärast on maailm praegu tervikuna ühe viiruse tõttu üksjagu vussis ning kõiksugused toredad asjad on ka meie lasteaias pidanud ära jääma ja/või juhtuma teisiti. Üks on aga kindel - jõulud tulevad ALATI! Nii on ka käesoleval aastal jõuluootus lasteaias olnud hullupööra mõnus!
Jõuluootuse algust tähistab otseloomulikult esimene advent. Ja see esimene sai lasteaias olema kohe õige eriline, sest et umbes täpselt neli lumehelvest sadas ka jõuluaja sissejuhatuseks varahommikul maha. Meie olime kõik üheskoos õues, laulsime Laanelinnu maja laulukest ning iga rühm sai enda välisukse kõrvale riputada laternakese advenditulega.
Nädala pärast, uuel esmaspäeval, saime õuealal kõik koos taas kokku ning tähistasime otseloomulikult juba teist adventi. Ka sedapuhku laulsime Laanelinnu maja laulukest ning süütasime järjekorras kokku teise advendiküünla. Ja kuivõrd advendiaja algus pererahvale märku annab, et on tagumine aeg ka oma koduke jõulurüüsse seada, olime lasteaias ka selle tarvis hästi valmistunud ning ehtisime õuealal ära üpris mitu kuusekest.
Kolmandaks advendiks olime jõuluettevalmistustega juba sedavõrd kaugel, et iga-aastane piparkoogitegu oli ka ettevalmistuste pikast nimekirjast maha tõmmatud. Saime siis aga jälle õuealal kokku, laulsime Laanelinnu maja laulukest ja kuulasime, kas Lepalindudel ning Pääsukestel on jõulusalmid hästi peas. Noh, otseloomulikult olid! Seejärel tundus ainus ja õige tegu süüa õuealal hääd jõulutoitu - lõkkel küpsetatud vinkusid ning leiba.
